Reede varahommikul sõitsime bussiga Rotoruasse. See on Uus-Meremaa suurima maooride populatsiooniga linn, mis asub Taurangast 60-70 km kaugusel. Meil olid ostetud piletid Whakarewarewa külasse, mis asub geotermilisel alal ning on juba mitusada aastat olnud koduks sadadele maooriperekondadele. Enne külasse jõudmist teadsime vaid, et seal on mõned geisrid ja mõned maoorid ega osanud suurt midagi oodata.
Küla oli uskumatu, olime sattunud just kui teise maailma. Maapind majade vahel, teedel ja aiamaadel auras. Igal nurgal olid looduslikud mulisevad kuumavee vannid vaheldumisi mulksuvate mudamülgastega. Küla polnud suur, sealt võis kümne minutiga läbi jalutada, kuid sinna mahtus palju: kaks kirikut, surnuaed, kogukonnahoone, etendustemaja, suveniiripoed ja kohalike elamud. Küla ääremail oli jalutusrada, mis lubas ohutult imetleda põletava veega järvi ja muud loodusilu.
Meile tehti seal tunnine ekskursioon, giidiks kohalik maoorinaine. Saime teada, et vesi on allikates tõesti väga kuum, 100-200 kraadi. Kui esamalt tahtsime külmas ja vihmases ilmas kohe riided seljast visata ja auravasse vette hüpata, siis selle temperatuurist kuuldes kadus isu ära. Maoorinaine ütles, et kui me näo plastilist operatsiooni ei plaani, pole vajadust veekogudele liiga lähedale minna. Küla kõrval lookles kontrastina jääkülma veega jõgi, kus lapsed suviti ujumas käivad. Sealne laste lemmikmäng on müntide korjamine. Inimesed, kes kogukonda külastavad, viskavad jõepõhja münte. Lapsed sukelduvad ja korjavad metallraha suhu. Seda olla mängitud juba sada aastat tagasi. Isegi meie giid oli nii oma lapsepõlve mööda saatnud. Mäng pole aga ainult mäng. See pidavat olema igale maooriperekonnale ka arvestatav sissetulekuallikas. Giid ütles, et võis päevas teenida vabalt kuni sada dollarit. Selle peale mõtlesin, et äkki peaks ka seal jõe ääres suve ootama. Oleks vaid kõik jõed nii toitvad. Suurimad geisrid selles piirkonnas purskasid veejoa iga tunni tagant kuni 20 m kõrgusele. Nendele meid loomulikult eriti lähedale ei lastud, aga saime võimaluse nautida vaatepilti spetsiaalsetelt platvormidelt.
Küla unikaalsus seisneb selles, et sealsed elanikud kasutavad geotermilist ala ära oma igapäevategevustes. Nad küpsetavad siiani oma toidud maapõue kaevatud ahjudes, tõmbamata ühtki tikku ning pesevad end loodusliku veega. Selleks on nad rajanud süsteemi, mis juhib tulise vee renne mööda vannidesse. Vesi jahtub oma teekonnal ning külaelanikud saavad nautida kümblust 30-40 kraadises vannis. Külal on nii-öelda ühine pesuruum. Vahet pole, kas oled naine või mees, noor või vana, vannides käiakse alasti ja kambakesi.
Kogukonda kuulub ligi 5000 maoori, kuid alaliselt elab külas 60 perekonda. Mõned majad on loodus paraku tühjaks sundinud. Meile räägiti, et külast pärit olevad, kuid kaugemal elavad inimesed tulevad ikka aeg-ajalt kokku, matusteks või pulmadeks või lihtsalt pere ja tuttavaid vaatama. Meie ilmselt sellises kohas elamisega hakkama ei saaks, sest juba pool tunnikest seal viibimist pani pea väävliaurudest tuikama. Tegelikult levib seesama väävlilõhn üle kogu Rotorua. Haisev linn, kuid üks erilisemaid, mida oleme näinud.
Lisaks ringi jalutamisele ja ulmelise maailma nautimisele nägime külaelanike kultuurietendust. Meile esines kuus maoori, kes esitasid traditsioonilisi pärismaalaste tervitusi, laule ja tantse. Lõpus pidime kõik ühe tantsu selgeks õppima. Etendust on raske kommenteerida. Maooride hääled olid küll suurepärased, meil laulaks sellised lauljad ooperikoorides, kuid nende muu esitus loid ja tundetu. Saan aru, et nad peavad seda sama etendust andma kaks korda päevas ja seitse päeva nädalas, aga natuke kurb oli vaadata, kuidas neist mõnegi mõtted teistel radadel rändasid.
Külapäeva lõpetasime suveniiripoes, kust ostsime esimese ja ainsa varanduse, mis Uus-Meremaad meenutama jääb. Pidasime poeomanikuga maha huvitava vestluse. Ta rääkis kuidas Uus-Meremaa valitsus neid absoluutselt ei toeta. Nad on kogu maal üheks peamiseks turistide sihtpunktiks, kuid peavad oma jõududega hakkama saama. Ometi reklaamib riik end peamiselt nende abil. Saime hea võrdluse sellest, mida arvab Uus-Meremaa elust maoor ja mida valge mees.
Maoorid on sügavalt solvunud, nende kultuur on suremas. Veel põlvkond tagasi ei lubatud lastel õppida isegi maoori keelt. Valged proovisid kultuuri maooridest välja peksta samamoodi, kui teadagi kes eestlastest. Nüüd on seadused veidi leebunud ja maoorid taas oma kultuurile ligi lastud, kuid hävitav kahju on tehtud. Valge mees ütleb, et maoorid elavad nende maal hästi, kuid virisevad liiga palju. Nende jaoks on paljugi ette-taha tehtud, aga nad ei suuda sellest aru saada. No mine võta kinni, kumbal poolel on õigus. Ilmselt on tõetera mõlemas. Selliste mõtetega lõppes meie viis tundi Whakarewarewa külas. Üks erksamaid mälestusi Uus-Meremaalt.
Ülejäänud päeva veetsime Rotoruas jalutades, imetlesime valitsuse aedasid, Rotorua järvel ujuvaid musti luiki ning liuväljal koperdavaid kiivisid. Kui Sandre oleks uiskudel liuväljale läinud, oleks teda peetud ilmselt iluuisutajaks, arvan, et kogu rahvamass oleks tõmbunud seinte äärde, et tema sõitu imetleda. Kuna valisime Rotoruast Wellingtoni minekuks südaöise bussi, tuli meil õhtu mööda saata pubis. Istusime oma reisikottidega Big and Whistle pubis, mis on linna legendaarseim. Mõnus koht, hea teenindus. Vaatasime seal esimest korda rugby mängu. Me ei saanud reeglitest mitte mõhkugi aru, aga kuidagi jube põnev oli. Elasime kohati mängule rohkemgi kaasa, kui kohalikud. Paar õlut ja sületäis snäkke kerre pistetud, istusime ööbussi, et jõuda hommikul enne kaheksat Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni.
Küla oli uskumatu, olime sattunud just kui teise maailma. Maapind majade vahel, teedel ja aiamaadel auras. Igal nurgal olid looduslikud mulisevad kuumavee vannid vaheldumisi mulksuvate mudamülgastega. Küla polnud suur, sealt võis kümne minutiga läbi jalutada, kuid sinna mahtus palju: kaks kirikut, surnuaed, kogukonnahoone, etendustemaja, suveniiripoed ja kohalike elamud. Küla ääremail oli jalutusrada, mis lubas ohutult imetleda põletava veega järvi ja muud loodusilu.
Meile tehti seal tunnine ekskursioon, giidiks kohalik maoorinaine. Saime teada, et vesi on allikates tõesti väga kuum, 100-200 kraadi. Kui esamalt tahtsime külmas ja vihmases ilmas kohe riided seljast visata ja auravasse vette hüpata, siis selle temperatuurist kuuldes kadus isu ära. Maoorinaine ütles, et kui me näo plastilist operatsiooni ei plaani, pole vajadust veekogudele liiga lähedale minna. Küla kõrval lookles kontrastina jääkülma veega jõgi, kus lapsed suviti ujumas käivad. Sealne laste lemmikmäng on müntide korjamine. Inimesed, kes kogukonda külastavad, viskavad jõepõhja münte. Lapsed sukelduvad ja korjavad metallraha suhu. Seda olla mängitud juba sada aastat tagasi. Isegi meie giid oli nii oma lapsepõlve mööda saatnud. Mäng pole aga ainult mäng. See pidavat olema igale maooriperekonnale ka arvestatav sissetulekuallikas. Giid ütles, et võis päevas teenida vabalt kuni sada dollarit. Selle peale mõtlesin, et äkki peaks ka seal jõe ääres suve ootama. Oleks vaid kõik jõed nii toitvad. Suurimad geisrid selles piirkonnas purskasid veejoa iga tunni tagant kuni 20 m kõrgusele. Nendele meid loomulikult eriti lähedale ei lastud, aga saime võimaluse nautida vaatepilti spetsiaalsetelt platvormidelt.
Küla unikaalsus seisneb selles, et sealsed elanikud kasutavad geotermilist ala ära oma igapäevategevustes. Nad küpsetavad siiani oma toidud maapõue kaevatud ahjudes, tõmbamata ühtki tikku ning pesevad end loodusliku veega. Selleks on nad rajanud süsteemi, mis juhib tulise vee renne mööda vannidesse. Vesi jahtub oma teekonnal ning külaelanikud saavad nautida kümblust 30-40 kraadises vannis. Külal on nii-öelda ühine pesuruum. Vahet pole, kas oled naine või mees, noor või vana, vannides käiakse alasti ja kambakesi.
Kogukonda kuulub ligi 5000 maoori, kuid alaliselt elab külas 60 perekonda. Mõned majad on loodus paraku tühjaks sundinud. Meile räägiti, et külast pärit olevad, kuid kaugemal elavad inimesed tulevad ikka aeg-ajalt kokku, matusteks või pulmadeks või lihtsalt pere ja tuttavaid vaatama. Meie ilmselt sellises kohas elamisega hakkama ei saaks, sest juba pool tunnikest seal viibimist pani pea väävliaurudest tuikama. Tegelikult levib seesama väävlilõhn üle kogu Rotorua. Haisev linn, kuid üks erilisemaid, mida oleme näinud.
Lisaks ringi jalutamisele ja ulmelise maailma nautimisele nägime külaelanike kultuurietendust. Meile esines kuus maoori, kes esitasid traditsioonilisi pärismaalaste tervitusi, laule ja tantse. Lõpus pidime kõik ühe tantsu selgeks õppima. Etendust on raske kommenteerida. Maooride hääled olid küll suurepärased, meil laulaks sellised lauljad ooperikoorides, kuid nende muu esitus loid ja tundetu. Saan aru, et nad peavad seda sama etendust andma kaks korda päevas ja seitse päeva nädalas, aga natuke kurb oli vaadata, kuidas neist mõnegi mõtted teistel radadel rändasid.
Külapäeva lõpetasime suveniiripoes, kust ostsime esimese ja ainsa varanduse, mis Uus-Meremaad meenutama jääb. Pidasime poeomanikuga maha huvitava vestluse. Ta rääkis kuidas Uus-Meremaa valitsus neid absoluutselt ei toeta. Nad on kogu maal üheks peamiseks turistide sihtpunktiks, kuid peavad oma jõududega hakkama saama. Ometi reklaamib riik end peamiselt nende abil. Saime hea võrdluse sellest, mida arvab Uus-Meremaa elust maoor ja mida valge mees.
Maoorid on sügavalt solvunud, nende kultuur on suremas. Veel põlvkond tagasi ei lubatud lastel õppida isegi maoori keelt. Valged proovisid kultuuri maooridest välja peksta samamoodi, kui teadagi kes eestlastest. Nüüd on seadused veidi leebunud ja maoorid taas oma kultuurile ligi lastud, kuid hävitav kahju on tehtud. Valge mees ütleb, et maoorid elavad nende maal hästi, kuid virisevad liiga palju. Nende jaoks on paljugi ette-taha tehtud, aga nad ei suuda sellest aru saada. No mine võta kinni, kumbal poolel on õigus. Ilmselt on tõetera mõlemas. Selliste mõtetega lõppes meie viis tundi Whakarewarewa külas. Üks erksamaid mälestusi Uus-Meremaalt.
Ülejäänud päeva veetsime Rotoruas jalutades, imetlesime valitsuse aedasid, Rotorua järvel ujuvaid musti luiki ning liuväljal koperdavaid kiivisid. Kui Sandre oleks uiskudel liuväljale läinud, oleks teda peetud ilmselt iluuisutajaks, arvan, et kogu rahvamass oleks tõmbunud seinte äärde, et tema sõitu imetleda. Kuna valisime Rotoruast Wellingtoni minekuks südaöise bussi, tuli meil õhtu mööda saata pubis. Istusime oma reisikottidega Big and Whistle pubis, mis on linna legendaarseim. Mõnus koht, hea teenindus. Vaatasime seal esimest korda rugby mängu. Me ei saanud reeglitest mitte mõhkugi aru, aga kuidagi jube põnev oli. Elasime kohati mängule rohkemgi kaasa, kui kohalikud. Paar õlut ja sületäis snäkke kerre pistetud, istusime ööbussi, et jõuda hommikul enne kaheksat Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni.