Sandre käis ookeanil kummipaadiga kalal. Ühel hommikul tõusid Sandre ja meid üürile võtnud tüüp pool viis voodist, et pilkases pimeduses veele jõuda. Nad läbisid mootoriga kummipaadis lainetava kaldaosa, kus Sandrel peaaegu merehaigus peale tuli ning jõudsid päikesetõusuks natuke rahulikuma veega kalastamispaika. Poisid ütlesid, et päikesetõus oli ilus, aga Sandre ei saanud seda eriti nautida. Tal oli tükk tegemist külmutatud kalatükkide konksu otsa lükkamisega, mida nad söödana kasutasid.
Teine tüüp oli kohe ühe puraka kätte saanud, Sandrel läks paar tundi** aega. Kokku püüdsid nad kolm suurt kala ja ühe tillukese*, mis tuli tagasi ujuma saata. Öeldi, et saak oli kasin, kuid meie Sandrega jäime küll väga rahule. Nii pirakad kalad. Keetsime kalasuppi, tegime suitsukala ja küpsetasime fileed ahjus. Saime oma kalaisu täielikult rahuldatud.
Neljapäeval helistati Sandrele tööbüroost. Öeldi, et kui ta käib samal päeval büroost läbi ja reede hommikul kella 7ks jõuab Greertoni, mis asub meie kodust 14 km kaugusel, saab ta paariks päevaks tööd. Meie olime muidugi õnnelikud, Sandre hüppas kohe bussile ja sõitis tööbüroosse.
Seal visati talle ette mitu ülesannet. Sandre luges inglise keelseid tekste ja vaatas videosid ning lõpetas nende põhjal lauseid. Pidavat olema meie algkooli tase, mitte midagi kaelamurdvat. Igatahes, Sandre sai sealt töösaapad ning kinnituse - homme saab tööle.
Nali seisnes selles, et bussid ju siin heaoluühiskonnas hommikul vara ei sõida. Enne seitset kuhugi jõuda on võimatu, isegi enne kaheksat tööle jõudmisega on raskusi. Pole ime, et kõikidel ametikohtadel autoload nõutud on, kui ühistranspordi kellaajad on ainult pensionäridele mõeldud. Niisiis, Sandrel oli plaanis teha hommikul 14 km rattasõitu, seejärel terve päev füüsilist tööd ja 14 km tagasi. Tubli poiss! Õnneks pakkus meie majaomanik talle küüti ning rattasõit jäi reedel veel ära.
Sandre jõudis reede hommikul ilusti seitsmeks tööle, kohtus ülemusega, kellega koos asuti töökohta üle vaatama. Nad jõudsid vaid viis minutit vestelda ja ringkäiku teha, kui nad avastasid ühe ruumi elektrikapist tuleva suitsu. Kohale kutsuti tuletõrje, mille saabumise ajaks olid leegid juba suured ja inimesed hoonest evakueeritud. Sandre oli kodus kell üheksa hommikul...sel päeval enam tööd ei tehtud ning talle lubati helistada, kui veel edaspidi tööd peaks olema.
Kahtlane tunne, et saatus on meie tööle saamise vastu. Sandre veetis ainult viis minutit uues töökohas, kui juba tulekahju lahti oli.
Täna, esmaspäeval, sai Sandre kell 9 hommikul kõne teiselt tööbüroolt, kes talle samuti tööd tahtis pakkuda. Pidime enne kella 4 sealt läbi käima. Paar minutit hiljem helistati aga esimesest tööbüroost ja öeldi, et võib nüüd Greertoni minna, tulekahju tagajärjed said likvideeritud. Sandre pidi tormama, et käia läbi ühest tööbüroost ja jõuda tööle. Ja jällegi, bussiliiklus on nii jama, et tööle jõudis ta mitme tunni pärast. Ja nagu näha, sõitis ta bussiga jänest.
Igatahes, praegu on kell 4 õhtul ja Sandre peaks paari tunni pärast koju jõudma. Eks siis kuuleb ka esimese tõelise tööpäeva muljeid. Mina olen ikka endiselt päev läbi tööd otsinud, no luck. Vähemalt sai Sandre jala ukse vahele, isegi kui on vaid paar päeva tööd.
*Sama suur kui keskmine lestakala Eestis.(Sandre)
**Max 20min. (Sandre)
Teine tüüp oli kohe ühe puraka kätte saanud, Sandrel läks paar tundi** aega. Kokku püüdsid nad kolm suurt kala ja ühe tillukese*, mis tuli tagasi ujuma saata. Öeldi, et saak oli kasin, kuid meie Sandrega jäime küll väga rahule. Nii pirakad kalad. Keetsime kalasuppi, tegime suitsukala ja küpsetasime fileed ahjus. Saime oma kalaisu täielikult rahuldatud.
Neljapäeval helistati Sandrele tööbüroost. Öeldi, et kui ta käib samal päeval büroost läbi ja reede hommikul kella 7ks jõuab Greertoni, mis asub meie kodust 14 km kaugusel, saab ta paariks päevaks tööd. Meie olime muidugi õnnelikud, Sandre hüppas kohe bussile ja sõitis tööbüroosse.
Seal visati talle ette mitu ülesannet. Sandre luges inglise keelseid tekste ja vaatas videosid ning lõpetas nende põhjal lauseid. Pidavat olema meie algkooli tase, mitte midagi kaelamurdvat. Igatahes, Sandre sai sealt töösaapad ning kinnituse - homme saab tööle.
Nali seisnes selles, et bussid ju siin heaoluühiskonnas hommikul vara ei sõida. Enne seitset kuhugi jõuda on võimatu, isegi enne kaheksat tööle jõudmisega on raskusi. Pole ime, et kõikidel ametikohtadel autoload nõutud on, kui ühistranspordi kellaajad on ainult pensionäridele mõeldud. Niisiis, Sandrel oli plaanis teha hommikul 14 km rattasõitu, seejärel terve päev füüsilist tööd ja 14 km tagasi. Tubli poiss! Õnneks pakkus meie majaomanik talle küüti ning rattasõit jäi reedel veel ära.
Sandre jõudis reede hommikul ilusti seitsmeks tööle, kohtus ülemusega, kellega koos asuti töökohta üle vaatama. Nad jõudsid vaid viis minutit vestelda ja ringkäiku teha, kui nad avastasid ühe ruumi elektrikapist tuleva suitsu. Kohale kutsuti tuletõrje, mille saabumise ajaks olid leegid juba suured ja inimesed hoonest evakueeritud. Sandre oli kodus kell üheksa hommikul...sel päeval enam tööd ei tehtud ning talle lubati helistada, kui veel edaspidi tööd peaks olema.
Kahtlane tunne, et saatus on meie tööle saamise vastu. Sandre veetis ainult viis minutit uues töökohas, kui juba tulekahju lahti oli.
Täna, esmaspäeval, sai Sandre kell 9 hommikul kõne teiselt tööbüroolt, kes talle samuti tööd tahtis pakkuda. Pidime enne kella 4 sealt läbi käima. Paar minutit hiljem helistati aga esimesest tööbüroost ja öeldi, et võib nüüd Greertoni minna, tulekahju tagajärjed said likvideeritud. Sandre pidi tormama, et käia läbi ühest tööbüroost ja jõuda tööle. Ja jällegi, bussiliiklus on nii jama, et tööle jõudis ta mitme tunni pärast. Ja nagu näha, sõitis ta bussiga jänest.
Igatahes, praegu on kell 4 õhtul ja Sandre peaks paari tunni pärast koju jõudma. Eks siis kuuleb ka esimese tõelise tööpäeva muljeid. Mina olen ikka endiselt päev läbi tööd otsinud, no luck. Vähemalt sai Sandre jala ukse vahele, isegi kui on vaid paar päeva tööd.
*Sama suur kui keskmine lestakala Eestis.(Sandre)
**Max 20min. (Sandre)