Planeerisime oma Bali reisi täpselt nii, et saaksime näha kogu saart ega peaks liialt linnast linna kiirustama. Tahame igas kohas peatuda vähemalt nädala. Miks siis juhtus nii, et oleme Kutasse jäänud natuke kauemaks?
Bali turistiviisa kehtib 30 päeva. Kuna soovime laiselda kaks kuud, tuli meil taotleda viisapikendust. Internetis on ilusad seletused, kuidas seda probleemideta teha ning kaua sellega aega võiks minna. Üldreegel on, et viisat tuleb pikendama hakata 7 päeva enne esimese viisa lõppemist (meie alustasime seda 26 päeva enne). Protsess kulgeb niimoodi:
ESIMESE ETAPI IDEAALVARIANT
Peab minema immigratsiooniametisse, täitma viisa taotluse vormi ning esitama selle koos vajalike dokumentidega ametnikele. Vastu saad tšeki kuupäevaga, millal võid tulla viisade eest maksma. Internetis oli mainitud, et enamasti leiab see aset järgmisel päeval.
ESIMESE ETAPI MEIE VARIANT
Otsisime immigratsiooniametit pool päeva. Mõned väidavad, et immigratsiooniamet asub Ngurah Rai lennujaamas, teised, et asutus on lennujaama lähedal mingil suvalisel tänaval. Me teadsime, kus on lennujaam ning meil oli ka suvalise koha aadress. Sisestasime mõlemad asukohad Sandre kõikvõimsa telefoni kaardile ning hakkasime hommikul soovitud suunas astuma.
Enne immigratsiooniametisse jõudmist tuli meil välja printida Sandre lennupilet Bali-Bangkoki vahel. Olime tegelikult hotellibroneeringud ja igasugu muud piletid Uus-Meremaal raamatukogus välja printinud (kõige odavam koht, 10 lk maksis 5 dollarit), aga seal on printimiseks maailma kõige idiootsem süsteem. Kõigepealt pead ostma 15 minutit internetiaega ja pidevalt masinasse printimiseks uut raha sisestama. Kui selle ajaga asju prinditud ei saa, tuleb aega juurde osta. Masin ei saa aga üldse aru, kas sisestad raha printimiseks või aja ostmiseks, teeb mingeid lolle trikke. Nii siis juhtuski, et saime 15 minuti jooksul peaaegu kõik ära prinditud, ainult Sandre pilet jäi printimata. Ei olnud enam sularaha ka, mida masinasse visata ja pealegi oleks masin rohkem raha nõudnud, kui oleksime kasutanud. Seega pidime jätma printimise Bali peale.
Olime Kutas näinud hulgaliselt printimise ja kopeerimise putkasid ja isegi neid passikoopiate tegemiseks kasutanud (1 lk kopeerimine maksis 1 sent, lihtsalt võrdluseks Uus-Meremaaga). Nad asusid lausa iga paarikümne meetri järel. Seega me ei muretsenud, et asja prinditud saame. Sel päeval avastasime, et paljud neist kohtadest olidki ainult koopiate tegemiseks. Neil polnud arvuteid, kuhu mälupulka pista. Otsisime sobilikku kohta tund aega. Lõpuks juhatati meid putkasse, kus osutati soovitud teenust. Küsisime hinda: 1000 ruupiat (10 senti). Sandrele see variant väga ei meeldinud, et meilt võrreldes koopiate tegemisega kümne kordset hinda nõutakse ning ta astus sealt targa näoga minema. Oleks ta ainult taibanud, et järgmise samasuguste võimalusega koha leidmiseks kulub meil veel teinegi tund. Igatahes suutsin ma talle selle teise tunni jooksul seletada, et 10 sendi eest pole vist mõtet terve päev põrgukuumuses ringi tatsata ning peame ka enne kindlat kellaaega immigratsiooniametisse jõudma. Kui me lõpuks läbi tänavarägastike leidsime teise koha, mis pakkus sama teenust, pidime ikkagi maksma 1000 ruupiat ehk 10 senti. Vot mis nali.
Lennupilet prinditud, tuli kaardilt uuesti immigratsiooniameti asukoht välja nuputada. Arvasime, et peame esmalt minema lennujaama. See ei olnud lihtne, lennujaam on siin päris suur ja jalgsi selle ümber kõmpsida võib jällegi mitu tundi. Meil ei õnnestunudki leida lennujaama sissepääsu, koht oli müüriga ümbritsetud ning me ei jõudnud veel kogu ringi peale teha. Selle asemel küsisime teejuhatust turvameestelt, kelle putkasid on Balil igal tänavanurgal. Nemad olid nii äksi täis, et saavad meile abiks olla. Sandre näitas neile kaarti telefonis, aga nende peanupp ei võtnud sellest hästi kinni. Selle asemel joonistas üks meestest meile kaardi, kuidas immigratsiooniametisse jõuda. Selgus, et meil pole vaja üldse lennujaama minna, vaid teise suvalisse kohta. Mees lausa maalis tänavad paberile, seletas pikad ja laiad jutud sinna juurde. Ütles, et koht asub suure bensiinijaama kõrval. Nime ma hetkel ei mäleta. Me saime igatahes hästi aru, kuhu peame minema.
Kõndisime natuke ning jõudsimegi samanimelise bensiinijaama juurde, mille taga paistis natuke ametlikum maja. Asutust valvasid turvamehed, saime aru, et tegemist on mingi kontoriga ja olime kindlad, et leidsime soovitud koha. Küsisime siis turvalt, et kas see on immigratsiooniamet? Tema raputab pead, võtab paberi ja joonistab kaardi. Jällegi maalib ja seletab pikalt-laialt. Me saime täpselt aru, kuhu minema peame. Kaart oli samasugune, nagu eelmises kohas joonistati. Selgus, et samanimeline bensukas on ka natuke kaugemal. Kõndisime siis seekord sihtmärgini enesekindlamalt kui kunagi varem. Pool tundi hiljem jõudsimegi pärale.
Immigratsiooniamet oli inimesi täis. Võtsin kohe mingist masinast järjekorranumbri, istusin maha ja jäin ekraani vahtima. Paistis, et minu järjekorranumbrini ei jõuta ka mitme päevaga. Sandre uuris, mis ruumi teistes otstes toimub. Ta avastas, et saame ilma järjekorranumbrita ankeedid ära täita, panna lennupileti ja passikoopiad koos sellega ümbrikusse ning anda ka passi ametnikule. See võttis ainult 10 minutit. Seejärel saadeti meid ikka pikkadele pinkidele koos kümnete teiste immigrantide ja muude tegelastega istuma. Öeldi, et meid kutsutakse nime järgi. Oh sa imet, umbes 20 minutit hiljem hääldaski Bali ametnik meie nimed üsna selgelt välja ja andis meile tšekid kuupäevaga, millal viisade eest maksma saame tulla. Nagu ma ennist kirjutasin, olime arvestanud, et saame maksta juba järgmisel päeval. Üllatusime, sest paberil märgitud kuupäev oli 17. juuli, viis päeva hiljem.
Pidime oma elu natuke ümber korraldama ning broneerisime endale uue hotelli Kutas veel viieks päevaks. Vähemalt oli meil nüüd teada, kus immigratsiooniamet asub ning tahtsime järgmisel korral külastusega kiiremini ühele poole saada. Olime kõndimisest väsinud, saanud päikesest põletada ning nälg tahtis nägemise võtta. Lootsime, et viisade saamise teine etapp kulgeb ideaalvariandile natuke lähedasemalt.
TEISE ETAPI IDEAALVARIANT
Peab minema immigratsiooniametisse, maksma kassas eelmisel korral antud tšeki alusel viisade pikendamise eest, võtma uue tšeki, kus on märgitud passidele järele tulemise kuupäev. Enamasti toimub see järgneval päeval.
TEISE ETAPI MEIE VARIANT
Seekord leidsime immigratsiooniameti tõesti kiiremini üles, kuigi meie praegune hotell on asutusest tunduvalt kaugemal. Jalutasime tunnikese mööda ookeanikallast ning veel pool tundi liiklusest kihavatel tänavatel. Lootsime oma maksud ruttu ära maksta.
Sisenemisel anti meile kassa järjekorra number. B 32. Parasjagu oli ekraanil B 14, ehk 17 inimest pidid maksma enne meid. Tundus, et polegi väga pikk ootamine. Millegipärast see number ekraanil ei tahtnud kohe kuidagi vahetuda. Ootasime ja ootasime, number liikus edasi ühe võrra. Ootasime ja ootasime...Kui olime juba terve tunni kärarikkas ooteruumis veetnud, tekkis kahtlus, kas üldse sel päeval õnnestub löögile saada. Maksta oli võimalik ajavahemikus 9-12 hommikul. Meie jõudsime sinna kell 10. Olime vägagi teadlikud sellest, et kui kell kukub, peab end järgmisel päeval samale protseduurile vedama.
Sandre tahtis juba vahepeal järjekorras ette trügida, kuid otsustas siiski veel natuke kannatlikult oodata ja meie ees olevale indoneesia beebile nägusid teha. Kell pool 12 saime õnneks kassa juurde. Seal oli parasjagu ka üks vene paarike, kes midagi küsimata meiega vene keeles rääkima hakkasid. Seletasid miskit, millest mina aru ei saanud ja Sandre vastas neile miskit, millest mina aru ei saanud. Nägin nende käes numbrit: B 61. Nad olid üritanud sellise numbriga enne meid löögile saada, aga nagu selgus, pidid nad järgmisel päeval uuesti proovima.
Ametnik võttis meie tšekid ja küsis raha. Printis masinast paar paberit välja ja saatis meid uute järjekorda. Me ei mõistnud, miks oli järjekord enne meid teosammul liikunud. Kassa printer oli kõige aeglasem, mida näinud olen (heal juhul aastast 98). Ju siis pidi teistele rohkem pabereid välja printima. Teises järjekorras saime minuti ootamise järel uued tšekid. Jälle jama. Peame passide kätte saamiseks veel kaks päeva kannatama. Tahame juba väga Ubudi sõita, aga näed ei lasta.
KOLMANDA ETAPI IDEAALVARIANT
Tuleb minna immigratsiooniametisse, anda allkiri ja võtta uue viisatempliga pass.
KOLMANDA ETAPI MEIE VARIANT
Pidime immigratsiooniametis olema kella 2-3 vahel päeval. Samaks õhtuks oli planeeritud bussisõit Ubudi, hommikul pidime hotellist lahkuma. Meid ootas ees terve päev Kuta palavuses seljakottidega kõmpsimist.
Lahkusime hotellist kell 10.30, et jõuda enne viisade kätte saamist sööma. Einestasime viimast korda Bamboo Corneris ja jalutasime immikasse. Jõudsime sinna tund aega varem kui vaja, aga olimegi asja nii sättinud. Eelmisel korral jäid ju inimestel, kes õiges ajavahemikus saabusid, ikkagi toimetused tegemata. Sel kellaajal olid ametnikud lõunapausil ning me ei saanud oma protsessi kuidagi kiirendada. Kui töölised pool 2 tagasi tulid, läksime nende nõu küsima. Nemad rebisid meilt viisatšekid käest ja käskisid lihtsalt oodata. Passisime pool tundi, kuni üks mees hakkas hüüdma inimeste nimesid. Ma teadsin juba Te Pukes kiivisid pakkides, et balilastele meeldib huilgamine, kriiskamine, karjumine ja kõva häälega naermine. Kui pakimajas töötas bali poisse ligi kümme, siis immigratsiooniametis oli neid viis korda rohkem. Mõelge nüüd sellele, kui iga balilane teeb parasjagu mingit huilgavat häälitsust, turistid võitlevad ametnikega, mootorsõidukid signaalitavad ukse taga ning sina proovid aru saada, kas üks ametnikest ütleb vaikse häälega sinu nime või mitte.
Esimesed viisteist minutit meie oma nimesid ära ei tundnud. Olime juba täitsa ahastuses, sest meie buss läks 16.30 ja bussijaama oli pikk tee kõndida. Kartsime, et seekord jääme meie oma passidest ilma. Üsna pea kuulsime ametniku suust mingit imelikku moodustist välja tulemas:"Sandra Ella!" Ta pidi seda viis korda hõikama enne kui aru saime, keda ta nüüd tahab. Astusime mehe juurde. Ta kontrollis, kas mina olen ka ikka mina ning ega ma oma nime ja sünnimaad pole vahepeal ära unustanud. Seejärel andsime kaks allkirja tavalisele paberile ning jalutasime viisad käes uksest välja.
Ideaalvariandis oleks läinud 3 päeva, meil läks 7, aga viisapikendused on käes ja Bali bürokraatia ära proovitud. Nüüd saame saarel peesitada kuni septembrini.
Bali turistiviisa kehtib 30 päeva. Kuna soovime laiselda kaks kuud, tuli meil taotleda viisapikendust. Internetis on ilusad seletused, kuidas seda probleemideta teha ning kaua sellega aega võiks minna. Üldreegel on, et viisat tuleb pikendama hakata 7 päeva enne esimese viisa lõppemist (meie alustasime seda 26 päeva enne). Protsess kulgeb niimoodi:
ESIMESE ETAPI IDEAALVARIANT
Peab minema immigratsiooniametisse, täitma viisa taotluse vormi ning esitama selle koos vajalike dokumentidega ametnikele. Vastu saad tšeki kuupäevaga, millal võid tulla viisade eest maksma. Internetis oli mainitud, et enamasti leiab see aset järgmisel päeval.
ESIMESE ETAPI MEIE VARIANT
Otsisime immigratsiooniametit pool päeva. Mõned väidavad, et immigratsiooniamet asub Ngurah Rai lennujaamas, teised, et asutus on lennujaama lähedal mingil suvalisel tänaval. Me teadsime, kus on lennujaam ning meil oli ka suvalise koha aadress. Sisestasime mõlemad asukohad Sandre kõikvõimsa telefoni kaardile ning hakkasime hommikul soovitud suunas astuma.
Enne immigratsiooniametisse jõudmist tuli meil välja printida Sandre lennupilet Bali-Bangkoki vahel. Olime tegelikult hotellibroneeringud ja igasugu muud piletid Uus-Meremaal raamatukogus välja printinud (kõige odavam koht, 10 lk maksis 5 dollarit), aga seal on printimiseks maailma kõige idiootsem süsteem. Kõigepealt pead ostma 15 minutit internetiaega ja pidevalt masinasse printimiseks uut raha sisestama. Kui selle ajaga asju prinditud ei saa, tuleb aega juurde osta. Masin ei saa aga üldse aru, kas sisestad raha printimiseks või aja ostmiseks, teeb mingeid lolle trikke. Nii siis juhtuski, et saime 15 minuti jooksul peaaegu kõik ära prinditud, ainult Sandre pilet jäi printimata. Ei olnud enam sularaha ka, mida masinasse visata ja pealegi oleks masin rohkem raha nõudnud, kui oleksime kasutanud. Seega pidime jätma printimise Bali peale.
Olime Kutas näinud hulgaliselt printimise ja kopeerimise putkasid ja isegi neid passikoopiate tegemiseks kasutanud (1 lk kopeerimine maksis 1 sent, lihtsalt võrdluseks Uus-Meremaaga). Nad asusid lausa iga paarikümne meetri järel. Seega me ei muretsenud, et asja prinditud saame. Sel päeval avastasime, et paljud neist kohtadest olidki ainult koopiate tegemiseks. Neil polnud arvuteid, kuhu mälupulka pista. Otsisime sobilikku kohta tund aega. Lõpuks juhatati meid putkasse, kus osutati soovitud teenust. Küsisime hinda: 1000 ruupiat (10 senti). Sandrele see variant väga ei meeldinud, et meilt võrreldes koopiate tegemisega kümne kordset hinda nõutakse ning ta astus sealt targa näoga minema. Oleks ta ainult taibanud, et järgmise samasuguste võimalusega koha leidmiseks kulub meil veel teinegi tund. Igatahes suutsin ma talle selle teise tunni jooksul seletada, et 10 sendi eest pole vist mõtet terve päev põrgukuumuses ringi tatsata ning peame ka enne kindlat kellaaega immigratsiooniametisse jõudma. Kui me lõpuks läbi tänavarägastike leidsime teise koha, mis pakkus sama teenust, pidime ikkagi maksma 1000 ruupiat ehk 10 senti. Vot mis nali.
Lennupilet prinditud, tuli kaardilt uuesti immigratsiooniameti asukoht välja nuputada. Arvasime, et peame esmalt minema lennujaama. See ei olnud lihtne, lennujaam on siin päris suur ja jalgsi selle ümber kõmpsida võib jällegi mitu tundi. Meil ei õnnestunudki leida lennujaama sissepääsu, koht oli müüriga ümbritsetud ning me ei jõudnud veel kogu ringi peale teha. Selle asemel küsisime teejuhatust turvameestelt, kelle putkasid on Balil igal tänavanurgal. Nemad olid nii äksi täis, et saavad meile abiks olla. Sandre näitas neile kaarti telefonis, aga nende peanupp ei võtnud sellest hästi kinni. Selle asemel joonistas üks meestest meile kaardi, kuidas immigratsiooniametisse jõuda. Selgus, et meil pole vaja üldse lennujaama minna, vaid teise suvalisse kohta. Mees lausa maalis tänavad paberile, seletas pikad ja laiad jutud sinna juurde. Ütles, et koht asub suure bensiinijaama kõrval. Nime ma hetkel ei mäleta. Me saime igatahes hästi aru, kuhu peame minema.
Kõndisime natuke ning jõudsimegi samanimelise bensiinijaama juurde, mille taga paistis natuke ametlikum maja. Asutust valvasid turvamehed, saime aru, et tegemist on mingi kontoriga ja olime kindlad, et leidsime soovitud koha. Küsisime siis turvalt, et kas see on immigratsiooniamet? Tema raputab pead, võtab paberi ja joonistab kaardi. Jällegi maalib ja seletab pikalt-laialt. Me saime täpselt aru, kuhu minema peame. Kaart oli samasugune, nagu eelmises kohas joonistati. Selgus, et samanimeline bensukas on ka natuke kaugemal. Kõndisime siis seekord sihtmärgini enesekindlamalt kui kunagi varem. Pool tundi hiljem jõudsimegi pärale.
Immigratsiooniamet oli inimesi täis. Võtsin kohe mingist masinast järjekorranumbri, istusin maha ja jäin ekraani vahtima. Paistis, et minu järjekorranumbrini ei jõuta ka mitme päevaga. Sandre uuris, mis ruumi teistes otstes toimub. Ta avastas, et saame ilma järjekorranumbrita ankeedid ära täita, panna lennupileti ja passikoopiad koos sellega ümbrikusse ning anda ka passi ametnikule. See võttis ainult 10 minutit. Seejärel saadeti meid ikka pikkadele pinkidele koos kümnete teiste immigrantide ja muude tegelastega istuma. Öeldi, et meid kutsutakse nime järgi. Oh sa imet, umbes 20 minutit hiljem hääldaski Bali ametnik meie nimed üsna selgelt välja ja andis meile tšekid kuupäevaga, millal viisade eest maksma saame tulla. Nagu ma ennist kirjutasin, olime arvestanud, et saame maksta juba järgmisel päeval. Üllatusime, sest paberil märgitud kuupäev oli 17. juuli, viis päeva hiljem.
Pidime oma elu natuke ümber korraldama ning broneerisime endale uue hotelli Kutas veel viieks päevaks. Vähemalt oli meil nüüd teada, kus immigratsiooniamet asub ning tahtsime järgmisel korral külastusega kiiremini ühele poole saada. Olime kõndimisest väsinud, saanud päikesest põletada ning nälg tahtis nägemise võtta. Lootsime, et viisade saamise teine etapp kulgeb ideaalvariandile natuke lähedasemalt.
TEISE ETAPI IDEAALVARIANT
Peab minema immigratsiooniametisse, maksma kassas eelmisel korral antud tšeki alusel viisade pikendamise eest, võtma uue tšeki, kus on märgitud passidele järele tulemise kuupäev. Enamasti toimub see järgneval päeval.
TEISE ETAPI MEIE VARIANT
Seekord leidsime immigratsiooniameti tõesti kiiremini üles, kuigi meie praegune hotell on asutusest tunduvalt kaugemal. Jalutasime tunnikese mööda ookeanikallast ning veel pool tundi liiklusest kihavatel tänavatel. Lootsime oma maksud ruttu ära maksta.
Sisenemisel anti meile kassa järjekorra number. B 32. Parasjagu oli ekraanil B 14, ehk 17 inimest pidid maksma enne meid. Tundus, et polegi väga pikk ootamine. Millegipärast see number ekraanil ei tahtnud kohe kuidagi vahetuda. Ootasime ja ootasime, number liikus edasi ühe võrra. Ootasime ja ootasime...Kui olime juba terve tunni kärarikkas ooteruumis veetnud, tekkis kahtlus, kas üldse sel päeval õnnestub löögile saada. Maksta oli võimalik ajavahemikus 9-12 hommikul. Meie jõudsime sinna kell 10. Olime vägagi teadlikud sellest, et kui kell kukub, peab end järgmisel päeval samale protseduurile vedama.
Sandre tahtis juba vahepeal järjekorras ette trügida, kuid otsustas siiski veel natuke kannatlikult oodata ja meie ees olevale indoneesia beebile nägusid teha. Kell pool 12 saime õnneks kassa juurde. Seal oli parasjagu ka üks vene paarike, kes midagi küsimata meiega vene keeles rääkima hakkasid. Seletasid miskit, millest mina aru ei saanud ja Sandre vastas neile miskit, millest mina aru ei saanud. Nägin nende käes numbrit: B 61. Nad olid üritanud sellise numbriga enne meid löögile saada, aga nagu selgus, pidid nad järgmisel päeval uuesti proovima.
Ametnik võttis meie tšekid ja küsis raha. Printis masinast paar paberit välja ja saatis meid uute järjekorda. Me ei mõistnud, miks oli järjekord enne meid teosammul liikunud. Kassa printer oli kõige aeglasem, mida näinud olen (heal juhul aastast 98). Ju siis pidi teistele rohkem pabereid välja printima. Teises järjekorras saime minuti ootamise järel uued tšekid. Jälle jama. Peame passide kätte saamiseks veel kaks päeva kannatama. Tahame juba väga Ubudi sõita, aga näed ei lasta.
KOLMANDA ETAPI IDEAALVARIANT
Tuleb minna immigratsiooniametisse, anda allkiri ja võtta uue viisatempliga pass.
KOLMANDA ETAPI MEIE VARIANT
Pidime immigratsiooniametis olema kella 2-3 vahel päeval. Samaks õhtuks oli planeeritud bussisõit Ubudi, hommikul pidime hotellist lahkuma. Meid ootas ees terve päev Kuta palavuses seljakottidega kõmpsimist.
Lahkusime hotellist kell 10.30, et jõuda enne viisade kätte saamist sööma. Einestasime viimast korda Bamboo Corneris ja jalutasime immikasse. Jõudsime sinna tund aega varem kui vaja, aga olimegi asja nii sättinud. Eelmisel korral jäid ju inimestel, kes õiges ajavahemikus saabusid, ikkagi toimetused tegemata. Sel kellaajal olid ametnikud lõunapausil ning me ei saanud oma protsessi kuidagi kiirendada. Kui töölised pool 2 tagasi tulid, läksime nende nõu küsima. Nemad rebisid meilt viisatšekid käest ja käskisid lihtsalt oodata. Passisime pool tundi, kuni üks mees hakkas hüüdma inimeste nimesid. Ma teadsin juba Te Pukes kiivisid pakkides, et balilastele meeldib huilgamine, kriiskamine, karjumine ja kõva häälega naermine. Kui pakimajas töötas bali poisse ligi kümme, siis immigratsiooniametis oli neid viis korda rohkem. Mõelge nüüd sellele, kui iga balilane teeb parasjagu mingit huilgavat häälitsust, turistid võitlevad ametnikega, mootorsõidukid signaalitavad ukse taga ning sina proovid aru saada, kas üks ametnikest ütleb vaikse häälega sinu nime või mitte.
Esimesed viisteist minutit meie oma nimesid ära ei tundnud. Olime juba täitsa ahastuses, sest meie buss läks 16.30 ja bussijaama oli pikk tee kõndida. Kartsime, et seekord jääme meie oma passidest ilma. Üsna pea kuulsime ametniku suust mingit imelikku moodustist välja tulemas:"Sandra Ella!" Ta pidi seda viis korda hõikama enne kui aru saime, keda ta nüüd tahab. Astusime mehe juurde. Ta kontrollis, kas mina olen ka ikka mina ning ega ma oma nime ja sünnimaad pole vahepeal ära unustanud. Seejärel andsime kaks allkirja tavalisele paberile ning jalutasime viisad käes uksest välja.
Ideaalvariandis oleks läinud 3 päeva, meil läks 7, aga viisapikendused on käes ja Bali bürokraatia ära proovitud. Nüüd saame saarel peesitada kuni septembrini.