Maandusime Bali ametlikus lennujaamas kell kümme õhtul. Soe õhk tungis kohe riiete vahele. Ometi polnud palavus nii tappev kui Bangkokis, ehk seetõttu, et tund oli hiline. Seisime uhkelt kassajärjekorda, kus pidime maksma viisade eest. Olime lugenud, et viisade eest tasumiseks saab kasutada igasugust välisvaluutat, niisiis olime Uus-Meremaalt dollareid kaasa võtnud. Seisime nii kümme minutit, kuni järjekord meieni jõudis. Selgus, et Uus-Meremaa dollaritest pole abi. Austraalia omad oleksid küll kõlvanud. Õnneks oli seal ka kaardimakse võimalus, kuigi meid hoiatati, et sel juhul kannatame 3% kahju. Polnud midagi teha, lasime kaardi masinast läbi tõmmata. Suur oli meie üllatus, kui masinad meie kaarti ei aktsepteerinud. Mida teha?
Meile öeldi, et kõrvalolevas kassas peaksime asjad aetud saama. Ootasime siis seal jälle järjekorras ja läbisime täpselt sama protseduuri, kuid edutult. Käisime tükk aega ringi nagu peata kanad, kusjuures ala, millel kassad asusid ning kus vabalt liikuda saime, oli sama suur kui tavaline A ja O kauplus. Pöördusime turvamehe poole, et mis värk on? Kus me raha saame vahetada? Tema osutas näpuga ATM-le. Imelik, et me varem selle peale ei tulnud, et rahaautomaadist indoneesia kohalikku krabisevat saada. Võtsime raha ning läksime uuesti nüüdseks järjekorrata kassa ette. Selgus, et Sandre oli natuke liiga vähe raha välja võtnud, pidime maksimise vahepeal uuesti masinat piinama. Huhh. Maksetsekid käes, tuli astuda viisajärjekorra lõppu. Olime sõna otseses mõttes viimased lennujaamalised, meie ees järjekorras seisid kümned ja kümned turistid. Templite löömine käis kähku. Ütlesime meid teenindanud mehele, et soovime hiljem viisasid pikendada. Sellest polnud mingit probleemi.
Viis sammu eemal olid turvavärvavad ja kotikontroll. Järsku tuli suvaline vormiriides mees ja rabas meie kotid kärusse. Kuna meid oli nii Aucklandi kui ka Sydney lennujaamas läbi otsitud, paistis seegi erakontrollina. Mees lükkas käru ja meie kotte kaks sekundit, tõstis kotid valgustamiseks lindile, meie jalutasime samal ajal läbi turvaväravatest, mis olid kolm korda laiemad, kui siiani näinud olen. Ulatasime kiirelt ka meie koti sisu kirjeldava küsimustiku värvate ees olevale ametnikule. Kõik läks hästi, midagi ohtlikku taaskord meie pagasist ei avastatud. Mees käruga korjas aga meie kotid endale ning juhatas meid edasi. Nüüd tundus asi juba kahtlane. Eriti kahtlaseks muutus see siis, kui mees näitas valuuta vahetamise putkade peale, et äkki soovime kohalikku raha. Loomulikult tuligi meil Uus-Meremaa dollarid Indoneesia ruupiateks vahetada, mees vahtis suurte silmadega, kuidas seda teeme. Raha käes, hakkas mees nuruma. Hõõrus aga nimetissõrne ja pöialt kokku, ise noogutas: “Give me money!” Proovisime teda eemale peletada. Ei õnnestunud. Sandre otsis siis kõige väiksema rahatähe, 2000 ruupiat, mis võrdub 15 eurosendiga. Mees solvus ja jalutas minema.
Ainus võimalus öösel lennujaamast Kutasse, meie esimesse pesitsuspaika saada, oli võtta takso. Olime täiesti kindlad, et lennujaamas tohib tegutseda ainult ametlik taksofirma ning neil on fikseeritud hinnad. Teadsin ka täpset hinda, mis Kutasse sõit maksab. Lennujaama ustest välja astudes sattusime kümnete ametlikes vormirõivastes olevate taksojuhtide piiramisrõngasse. Kõik pakkusid Kutasse sõiduks erinevat hinda, alates 150 000-st ruupiast ja lõpetades 300 000-ga. Minu teadmiste kohaselt maksis see 50 000 ruupiat ehk 3,8 eurot. Lisaks sellele kiskusid taksojuhid meie käest hotelli broneeringu lehe, kus oli peal kaart ja hotelli asukoht. Igaüks vangutas pead ja ütles, et küll see on kaugel. Mõni isegi helistas hotelli, et järele pärida, kus nad ikka tegelikult asuvad. Meil kulus kuumas öös ametliku taksopileteid müüva putkani jõudmiseks 40 minutit. Putka asus lennujaama ustest 10 meetri kaugusel. Sealt saime sama hinna, mida teadsin õige olevat – 50 000 ruupiat. Nali seisnes selles, et 50 000 peab maksma iga reisija. Putkamüüja kutsus ühe sinisärgiga juhtidest, kes ennegi meid kallimalt sõidutada tahtis, ning palus meid hotelli viia. Sõit kestis vaevalt 15 minutit. Lõpus jõudsime nii kitsastele tänavatele, et imestasin, kuidas taksojuht autopeegleid maha ei sõitnud.
Tänavad paistsid ööpimeduses hirmuäratavad. Meenusid jutud, kuidas turiste sõidutatakse eraldatud kohtadesse, pannakse nuga kõrile ja röövitakse väärtuslikud asjad. Järsku auto peatus ning juht seletas:”Minge nüüd siit kümme meetrit edasi, seal on teie hotell”. Mu jalad värisesid, sest meid ümbritsesid vaid lagunenud telliskiviseinad ja pimedus. Uskumatu, kuid Sandre märkas ühel seinal tõesti 10 meetri pärast silti Bougenville Hotel.
Administraator magas leti ääres põrandal, kuid oli krapsti üleval, kui meid kuulis. Näitasime oma broneeringu lehte. Tema muudkui noogutab, et jaa-jaa, kõik on korras. Pidime olema toas number kolm. Ta arvas, et me jääme üheks ööks. Kui ta lõpuks aru sai, et olime broneerinud nädalaks, muutis ta toanumbrit. Avas toa number üks, lasi meil kotid sisse tõsta ja läks Sandrega rahaasju ajama. Mina juba pakin meie varandust lahti, kui Sandre tuleb hotellipidajaga tagasi. Meid tõsteti ikka ruumi number kolm. Jama oli selles, et tuba oli veel koristamata. Aga sellest polnud neile mingit probleemi. Asetati puhas lina voodile ja anti teine peale võtmiseks. Meid varustati veel WC-paberi rulliga, tõmmati ventilator käima ja oligi korras. Me ei viitsinud tolmupühkimise pärast kamandada, kell oli juba pool üks, olime kolme päeva jooksul vaid ühe öö maganud. Väsimus tõmbas pehmele madratsile. Ventilaatorimüra meid ei seganud, jahutav õhk tegi olemise mõnusaks.
Meile öeldi, et kõrvalolevas kassas peaksime asjad aetud saama. Ootasime siis seal jälle järjekorras ja läbisime täpselt sama protseduuri, kuid edutult. Käisime tükk aega ringi nagu peata kanad, kusjuures ala, millel kassad asusid ning kus vabalt liikuda saime, oli sama suur kui tavaline A ja O kauplus. Pöördusime turvamehe poole, et mis värk on? Kus me raha saame vahetada? Tema osutas näpuga ATM-le. Imelik, et me varem selle peale ei tulnud, et rahaautomaadist indoneesia kohalikku krabisevat saada. Võtsime raha ning läksime uuesti nüüdseks järjekorrata kassa ette. Selgus, et Sandre oli natuke liiga vähe raha välja võtnud, pidime maksimise vahepeal uuesti masinat piinama. Huhh. Maksetsekid käes, tuli astuda viisajärjekorra lõppu. Olime sõna otseses mõttes viimased lennujaamalised, meie ees järjekorras seisid kümned ja kümned turistid. Templite löömine käis kähku. Ütlesime meid teenindanud mehele, et soovime hiljem viisasid pikendada. Sellest polnud mingit probleemi.
Viis sammu eemal olid turvavärvavad ja kotikontroll. Järsku tuli suvaline vormiriides mees ja rabas meie kotid kärusse. Kuna meid oli nii Aucklandi kui ka Sydney lennujaamas läbi otsitud, paistis seegi erakontrollina. Mees lükkas käru ja meie kotte kaks sekundit, tõstis kotid valgustamiseks lindile, meie jalutasime samal ajal läbi turvaväravatest, mis olid kolm korda laiemad, kui siiani näinud olen. Ulatasime kiirelt ka meie koti sisu kirjeldava küsimustiku värvate ees olevale ametnikule. Kõik läks hästi, midagi ohtlikku taaskord meie pagasist ei avastatud. Mees käruga korjas aga meie kotid endale ning juhatas meid edasi. Nüüd tundus asi juba kahtlane. Eriti kahtlaseks muutus see siis, kui mees näitas valuuta vahetamise putkade peale, et äkki soovime kohalikku raha. Loomulikult tuligi meil Uus-Meremaa dollarid Indoneesia ruupiateks vahetada, mees vahtis suurte silmadega, kuidas seda teeme. Raha käes, hakkas mees nuruma. Hõõrus aga nimetissõrne ja pöialt kokku, ise noogutas: “Give me money!” Proovisime teda eemale peletada. Ei õnnestunud. Sandre otsis siis kõige väiksema rahatähe, 2000 ruupiat, mis võrdub 15 eurosendiga. Mees solvus ja jalutas minema.
Ainus võimalus öösel lennujaamast Kutasse, meie esimesse pesitsuspaika saada, oli võtta takso. Olime täiesti kindlad, et lennujaamas tohib tegutseda ainult ametlik taksofirma ning neil on fikseeritud hinnad. Teadsin ka täpset hinda, mis Kutasse sõit maksab. Lennujaama ustest välja astudes sattusime kümnete ametlikes vormirõivastes olevate taksojuhtide piiramisrõngasse. Kõik pakkusid Kutasse sõiduks erinevat hinda, alates 150 000-st ruupiast ja lõpetades 300 000-ga. Minu teadmiste kohaselt maksis see 50 000 ruupiat ehk 3,8 eurot. Lisaks sellele kiskusid taksojuhid meie käest hotelli broneeringu lehe, kus oli peal kaart ja hotelli asukoht. Igaüks vangutas pead ja ütles, et küll see on kaugel. Mõni isegi helistas hotelli, et järele pärida, kus nad ikka tegelikult asuvad. Meil kulus kuumas öös ametliku taksopileteid müüva putkani jõudmiseks 40 minutit. Putka asus lennujaama ustest 10 meetri kaugusel. Sealt saime sama hinna, mida teadsin õige olevat – 50 000 ruupiat. Nali seisnes selles, et 50 000 peab maksma iga reisija. Putkamüüja kutsus ühe sinisärgiga juhtidest, kes ennegi meid kallimalt sõidutada tahtis, ning palus meid hotelli viia. Sõit kestis vaevalt 15 minutit. Lõpus jõudsime nii kitsastele tänavatele, et imestasin, kuidas taksojuht autopeegleid maha ei sõitnud.
Tänavad paistsid ööpimeduses hirmuäratavad. Meenusid jutud, kuidas turiste sõidutatakse eraldatud kohtadesse, pannakse nuga kõrile ja röövitakse väärtuslikud asjad. Järsku auto peatus ning juht seletas:”Minge nüüd siit kümme meetrit edasi, seal on teie hotell”. Mu jalad värisesid, sest meid ümbritsesid vaid lagunenud telliskiviseinad ja pimedus. Uskumatu, kuid Sandre märkas ühel seinal tõesti 10 meetri pärast silti Bougenville Hotel.
Administraator magas leti ääres põrandal, kuid oli krapsti üleval, kui meid kuulis. Näitasime oma broneeringu lehte. Tema muudkui noogutab, et jaa-jaa, kõik on korras. Pidime olema toas number kolm. Ta arvas, et me jääme üheks ööks. Kui ta lõpuks aru sai, et olime broneerinud nädalaks, muutis ta toanumbrit. Avas toa number üks, lasi meil kotid sisse tõsta ja läks Sandrega rahaasju ajama. Mina juba pakin meie varandust lahti, kui Sandre tuleb hotellipidajaga tagasi. Meid tõsteti ikka ruumi number kolm. Jama oli selles, et tuba oli veel koristamata. Aga sellest polnud neile mingit probleemi. Asetati puhas lina voodile ja anti teine peale võtmiseks. Meid varustati veel WC-paberi rulliga, tõmmati ventilator käima ja oligi korras. Me ei viitsinud tolmupühkimise pärast kamandada, kell oli juba pool üks, olime kolme päeva jooksul vaid ühe öö maganud. Väsimus tõmbas pehmele madratsile. Ventilaatorimüra meid ei seganud, jahutav õhk tegi olemise mõnusaks.